Kas te ei näe?

Meie maakirikus ei olnud lastetuba ja tavaliselt võis 2-aastane Adam jumalateenistuste ajal vaikselt pühakojas ringi jalutada. Kuid ühel pühapäeval, kui ma oma jutlust alustasin, märkas poiss, et klaveritoolile oli roninud lepatriinu. “Vaadake,” hüüdis Adam valju häälega, ise lepatriinule osutades. Mitte keegi ei reageerinud. “Kas te ei näe?” hüüdis ta veidi valjemini. Kui mitte keegi temast välja ei teinud, muutus poiss veel valjemaks, karjudes: “Kas te ei näe?” Nüüd tõusis Adama ema püsti ja tõi lapse enda kõrvale istuma.

Hiljem mõtisklesin ma selle üle, kas just seda mõtles Jeesus, kui ta istus jüngritega laua taga. “Kas te ei näe? Ma teen seda teie heaks.” Võib-olla tundis Jeesus sedasama ka ristil olles, vaadates rahvahulga poole: “Kas te ei näe?” Kui Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”, siis võib-olla mõtles ta: “Kas te ei näe?” Ning kui Jeesus tõusis üles ja seisis auhiilguses nende ees, oli tema küsimus jälle: “Kas te ei näe?”

Kuid liiga sageli me ei näe. Me ei näe selle auhiilgust, mida Kristus meie heaks teeb, sest oleme liiga hõivatud oma probleemidega. Jeesus Kristus armastab meid tingimusteta ja ütleb meile täna: “Kas te ei näe, mida ma teie heaks teen?”