Loomulik vastus

Hiljuti sõitsin ma oma õega ta tütrele ja lapselastele külla. Sealviibimise ajal pidin ma muudkui imetlema, kuidas lapsed oma vanaema, oma “YaYa’t” jumaldasid. Viieaastane Kyler tahtis kogu aeg koos temaga olla. Kui istusime sööma, nõudis laps, et ta saaks YaYa kõrval istuda. Tänaval kõndides hoidis ta YaYa käest kinni. Ta oli vanaemast täiesti vaimustuses. Nädala lõpus küsisin ma poisilt: “Kyler, miks sa YaYa’t nii väga armastad?” Alguses kehitas ta õlgu ja ütles: “Ma ei tea.” Siis lõi lapse nägu äkitselt särama, nagu oleks vastus talle just meelde tulnud, ja ta hüüatas: “Sest tema armastab mind!”

Tõepoolest lihtne ja aus vastus! Me kõik tahame, et meid armastataks ja kaldume armastama neid, kes meid armastavad. Mu õde võiks anda elu oma lapselapse eest ja laps tunnetas tema armastuse sügavust. Nii on ka meiega. Me ei armasta Jumalat sellepärast, et Jumala armastust võita. Me armastame Jumalat, sest Jumal armastas meid enne. Just nii, nagu Kyleri armastus on loomulik vastus tema vanaema armastusele, on meie kiindumus Jumalasse loomulik vastus Jumala suurele armastusele meie vastu.