Filosoofia ja usk

Mitu aastat tagasi analüüsisime kolledži filosoofiatunnis Apostlite tegude lõiku, mis kirjeldas Pauluse tegusid Ateenas. Ma olin üllatunud, saades teada, et kristlaste ja filosoofide vaheline vaidlus oli märksa vanem iidne traditsioon kui ma ette kujutasin. Õppejõud selgitas, et kreeklaste mõtlemisviisi kohaselt oli mõeldamatu, et jumal võis surra, jumalad olid surematud ja ei saanud seetõttu surra. Tunni kokkuvõttes olin ma hämmastunud sellest, kuidas Paulus rääkis ülestõusmisest ja talus filosoofide pilkeid. Kõigele vaatamata ütleb Piibel: “Aga mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks” (Apostlite teod 17:34).

Aastaid hiljem võtsin ma Kristuse vastu oma Päästjaks. Mulle meenus filosoofiatund ja ma mõtlesin sellele, kui suur on tegelikult Issand – ta on surematu ja ülim olend, kes mitte ainult ei surnud meie eest, vaid tõusis surnuist üles ja elab ka praegu. See räägib meie mõtlemisvõime ja vaimu vastu.

Paljud kristlased näevad ülestõusmises muistset lugu nagu mu kaaslased filosoofiatunnis. Ülestõusmine toimus üle 2000 aasta tagasi, kuid Kristus elab ka praegu. Ülestõusmine ei ole mingi hea moraaliga muistne lugu, mida ülestõusmispühade ajal meenutada. Ülestõusmine on reaalsus, mis toetab meie usku ja kinnitab mõtlemist.