Paastuaja viies pühapäev

Altarit kaunistasid valged lilled ja noorterühm oli näinud palju vaeva, et vana kirikuhoonet ülestõusmispühade teenis- tuseks ehtida. Kirik oli rahvast tulvil, inimesed seisid rõdul ja ka väljas. Kogudus seisis ja laulis: “Kroonige teda, isandate Issandat”. Ma tundsin, nagu oleksime osa meie Issanda Jeesuse Kristuse kroonimistseremooniast. Ma olin näinud palju pilte kuningate ja juhtide kroonimisest ning tundsin, et mul on õnnistus olla meie Issanda Jeesuse Kristuse kroonimise osa. Jeesus loobus oma isa kuningriigist, et saada surelikuks ja ohverdada oma elu, et meie saaksime päästetud.

Kui me jumalateenistuseslt koju sõitsime, helises laul ikka veel mu peas. Ma mõtlesin, missuguse krooni ma oleksin Jeesuse pähe asetanud, kas ustava elu kuningliku krooni või patuelu okkalise krooni? Koos kogudusega laulmine pani mind mõistma, et peame uurima oma südant ja tunnistama, et me vajame oma Issandat. Seejärel saame meelt parandada ja pakkuda oma süda temale, kes meid päästis, kes valas meie eest verd. Alandlik ja kahetsev süda on kalliskivi meie Issanda Jeesuse Kristuse kroonis.