Rahu Jumalaga

Minu elus oli raske aeg. Kuigi mul oli kolm töökohta, ei suutnud ma pere kõiki vajadusi täita, meie pojad sattusid pahandustesse ja peres valitses kriisiolukord. Tundsin end sedavõrd üksildasena, et palusin endale öösiti surma. Hommikuti ärgates olin alati pettunud. Ühel meeleheitehetkel läksin garaaži, et oma elu lõpetada. Seal haaras mind aga soov palvetada ja ma anusin, et Kristus võtaks mu elust koormad. Tajusin järsku selgelt vahet alandlikkuse ja uhkuse, rahumeelsuse ja viha ning ustavuse ja isekuse vahel. Ma kahetsesin patte ja palusin Jeesusel end muuta. Lootus tärkas ja ma tundsin endasse uut elu hoovamas. See päev tõi muutuse mu peresuhetesse. Me palvetasime abikaasaga üheskoos ja andestasime teineteisele. Me hakkasime Piiblit uurima ja andsime ühel päeval koguduse ees oma isikliku tunnistuse usu kohta Kristusesse. Ükski inimene pole täiuslik, kuid Lunastaja on. Ta ei jäta meid kunagi maha ja see annab meile südamerahu.