Kutse

Minu isa tegeles kogu elu võidusõiduhobustega New Yorgi osariigis. Ta tegi tallides kõikvõimalikke töid ja treenis hobuseid, kellega tal kujunes eriline suhe. Isa oli hommikuti alati esimesena kohal. Ta oli andnud kõigile hobustele hüüdnimed ja hüüdis neid tervituseks nimepidi. Hobused tundsid ta häält ja vastasid pruuskamise ja toiduämbrite kolistamisega. Kristlastele võiksid need hobused olla eeskujuks. Kui sageli jääme me kurdiks Issanda kutsele, kes hüüab meid nimepidi? Ta ootab meie usaldavat vastust, olgu või tegemist igapäevaste asjadega. Me ei saa kolistada vastuseks ämbritega, kuid saame anda oma panuse Jumala riigi ehitamisel maailmas.