Minevik

Varjasin aastaid fakti, et meie perekond oli kunagi kodutu. Tõrjutuse tunne, mida sel ajal kogesin, oli sedavõrd valus, et ma ei tahtnud seda uuesti läbi elada. Elasime treileris ja ma ei lubanud lastel koolikaaslasi meile mängima kutsuda, sest mõni lapsevanem võis mind kerjamas mäletada. Soovisin alustada normaalset elu ja leida sõpru, kuid olin hirmust halvatud. Istusin kord kirikus viimases reas ja plaanisin teenistuse lõppedes kohe lahkuda, sest ei soovinud kellegiga rääkida. Siis läks üks mees koguduse ette ja andis tunnistuse sellest, kuidas Jumal oli ta elu muutnud ning alkoholist ja uimastitest päästnud. Taipasin, millist pingutust nõudis mehelt hirmu ületamine. Ta suutis oma lugu rääkida vaid seetõttu, et Jeesus oli ta kõrval. Seda mõistes hakkas mu enese hirm taanduma. Kaks nädalat hiljem andsin juba ise kirikus samasuguse tunnistuse. Tõrjutuse asemel kogesin Jumala perekonnas valitsevat armastust ja aktsepteerimist.