Turvapaik

Meie peres on kaks koera, kes magavad meie voodi jalutsis. Kaks korda nädalas läheb mu abikaasa väga vara tööle. Koerad ärkavad seepeale üles, aga ei suuda tavaliselt pärast abikaasa lahkumist rahuneda. Alles siis, kui neid nimepidi kutsun, poevad nad oma tavalisse pessa tagasi ja jäävad magama. Kristlastena käitume vahel sama viisil. Meie elus tuleb vahel ette keerulisi olukordi, mil tunneme end mahajäetuna – lähedaste kaotus, haigus, sõprade ärakolimine jne. Üksinduses võime unustada Jumala ligiolu ja hakata otsima lohutust valest kohast. Meie tunded võivad summutada Jumala hääle. Kui võtame vastu tema kutse, siis mõistame, et üksnes tema juures on meil turvaline. Siis kogeme üksilduse asemel heakskiitu ja lohutust. Jumala ligiolus on meie elu tõeliselt õnnistatud.