Lauaosadus

Minu toanaabriks ülikooli ühiselamus oli Nigeeriast pärit Edwin. Ta armastas Aafrika toite, mille lõhnad täitsid vahel kogu maja. Ühel päeval palus Edwin mind õhtusöögile. Kuigi toidulõhnad polnud kuigi kutsuvad, otsustasin siiski viisakusest kutse vastu võtta. Edwin asetas supikausi keset lauda ja selle kõrvale leivataldriku. Pärast söögipalvet andis ta teada, et ühest kausist söömine on tema kultuuris sõpruse märgiks. Me kastsime kordamööda leivatükke supi sisse kuni supp sai otsa. See oli liigutav kogemus ja õhtusöök omandas pühaliku tähenduse. Nägin selles seost Kristuse õhtusöömaajaga, kus on üks leib, üks karikas ja üks osadus. Hakkasin mõistma ka seda, mis toimub armulaual – usklikud moodustavad ühe Kristuse Ihu. Midagi sarnast sünnib ka siis, kui me istume oma piibligrupiga ühiselt sööma või jagame toitu supiköögis kodututele. Jeesus ise ilmub siis leiba murdma. Meie asi on kutsuda kõiki tema laua äärde, et saada üheks Jumala perekonnaks.