Armastuse käsk

Olime äsja abiellunud ja läksime ühel päeval kiirtoitu ostma. Söögikohast lahkudes pöördus meie poole kerjus, kes palus süüa. Püüdsin teda vältida, kuid mu naine seda ei teinud ja andis oma toidukarbi mehele. Olin sellest tõsiselt häiritud. Oleksime võinud kerjust toetada mõne mündiga, mitte kogu õhtusöögiga! Aga kui olin tõsiselt järele mõelnud, tundsin hoopis häbi. Arvestades kõiki mulle osaks saanud õnnistusi olin olnud väga isekas. Jumala arm ei sõltu meie teenetest ja tema sooviks on, et jagaksime neid õnnistusi ligimestega. Mul oli võimalus seda teha, kuid tahtsin minna kergemat teed, eirates kuninglikku seadust, millele viitab tänane kirjakoht. Tegelikult ei armastanud ma seda ligimest nagu iseennast. Jumal on meile õpetanud tõelist ligimesearmastust Jeesuse kaudu, kes andis meile selles eeskuju ja ohverdas end ristil meie kõikide eest.