Lootus

Ühel päeval looduses matkates, kui võtsin suuna künkal asuvale uhkele metsasalule, jäi minu teele puis-eerikate tihnik. Et okkalistest põõsastest läbi saada, kasutasin kaasavõetud oksalõikurit. Olin sunnitud lõikama endale jalgraja läbi tiheda võsa. Mäenõlvale jõudes jäin mõtlema, et matkarada meenutab minu enese usuteekonda. Olin tundnud viimastel kuudel kaotusevalu ning Jumalast kaugenenud. Teadsin, et Pühakiri pakub mu usule kinnitust, kuid kurbuse okkaline tihnik ei lasknud mul lootust näha. Ülesmäge astudes otsustasin need masenduse oksad „vaimumõõga, mis on Jumala sõna“ abil maha raiuda (Ef 6:17). Füüsilisi takistusi teelt kõrvaldades kordasin mõttes psalmi 23 ja kujutlesin end läbimas pimedat orgu, milles varitsevad vaimulikud ohud. Viimaks jõudsin päikeses kümbleva männisalu juurde, mille tüved kiikusid otsekui Looja kiituseks. See kogemus kinnitas, et Jumala sõna meeles pidades ja usaldades saame uue lootuse.