Usaldus

Üle süsimusta taeva sähvatas ere pikselöök, millele järgnes kõrvulukustav äikesemürin. Ma värisesin kaitsetuna meie õlgkatusega onnis, mille seinapragudest oli näha välgatusi. Tõmbusin nurka ja mind valdas lootusetus. Unustasin isegi näljatunde, sest tol ajal läksime lastena sageli tühja kõhuga magama. Minu usklik vanaema tuli lohutama: „Ära muretse, usalda Jumalat, kes sind lõi, sest temale pole miski võimatu. Sa saad veel korraliku peavarju ja sööd kõhu täis!“ Meie vaga vanaema soovitas kõvasti tööd teha ja Jumalat usaldada. Ta ütles, et Jumal aitab meid. Aga kuidas? Millal? Uskusin vanaema sõnu ja tegin hoolega tööd. Vaatamata raskustele tegin edukalt koolieksamid ja sain sisse tuntud ülikooli, mille lõpetasin kiitusega. Töötan praegu oma magistritöö kallal. Tõepoolest, Jumal on olnud ustav, ka meie pere elujärg on paranenud. Milline tunnistus Jumala väest! Ka lootusetus olukorras jääb meile usk, et Jumala jaoks pole miski võimatu.