Tänu

Tänane piiblitekst räägib kümnest pidalitõbisest, kes seisid eemal ja „tõstsid häält”, et Jeesus neile halastaks. Tol ajal ei lubatud sellistel inimestel elada keset linna ja ringi liikumine tähendas neile väljakutset. Kui nad kuulsid, et Jeesus võib haigeid terveks teha, tulid nad tema lähedusse. Jeesus saatis nad preestrite juurde ja teel olles said nad kõik terveks. Vaid üks mees tuli tagasi. Ta langes Jeesuse jalge ette, väljendas oma tänu ja kiitis Jumalat. Sellest loost inspireerituna olen püüdnud tänada Jumalat iga õnnistuse eest, mille osaliseks olen saanud – ka kõige väiksemate eest. Kui sõidan pärast koolipäeva bussiga kolledžist tagasi oma ööbimiskohta, siis kasutan tavaliselt aega Jumala tänamiseks. Mõnikord jääb see tegemata, näiteks haiguse ajal või eksamiperioodil. Sellised päevad tunduvad kuidagi poolikud. Oleme ehk küll valmis tegema seda, mida Jumal ütleb, kuid vahel me ei kuule tema häält, sest oleme liiga kaugel. Meie vahel on distants, mille tekitab meie tänutunde puudumine. Mida tänulikumad oleme, seda lähemale me Jumalale jõuame.