Kes sa oled?

Ühel pühapäeval kuulsin kirikus naisest meie kogukonnas, kelle abikaasa oli just surnud. Naisel oli neli last. Jumala õhutusel osalesin matustel, et teda toetada. Ma lihtsalt istusin ta kõrval ja kuulasin ta lugu. Kui matusetseremoonia lõppes ja kõik sugulased koju läksid, küsis naine minult: „Kes sa oled? Kas sa oled üks mu sugulastest, keda ma pole kunagi kohanud? Miks sa istusid minuga?” Ma vastasin: “Ma ei ole sugulane. Ma tahan lihtsalt toeks olla, kuulata ja abi pakkuda, kui seda vajad.” Naine vastas: “Aitäh, et oled minuga. Mu sugulased annavad mulle palju nõu, aga sina kuulad ainult minu kurbi lugusid. Miks?” Ütlesin talle: “Sest Jumal, keda ma tean, on alati minuga, isegi kõige kurvematel aegadel mu elus.” Olen tänasest kirjakohast õppinud, et kui keegi tahab minu kohta enam teada, siis tuleb inimesele rääkima rohkem Jumalast kui iseendast. Sellises vastuses muutub Jumal suuremaks ja mina väiksemaks. Sarnaselt Ristija Johannesele olen vaid hüüdja hääl kõrbes. Jumalale olgu kogu au!