Jumala vari

Ma kasvasin üles Šotimaal, kus näeb harva päikest. Teismelisena ootasin pikisilmi suve, et saaks veidigi päevitust. Sageli see ebaõnnestus, sest pilved katsid päikese ja ma leidsin end taas varjust. Minu suhtumine muutus 1975. aasta mais, kui algas mu töö õpetajana Indias, Madrase linnas. Lennukist väljudes tervitas mind lausa talumatu kuumus. Temperatuur oli +43 kraadi, taevas polnud ainsatki pilve ning õhk oli väga niiske. Sellise ilmaga igatseb iga inimene varjulist kohta. Minu õpilased istusid ja õppisid sellise ilmaga väljas suurte puude varjus. Samasugune kliima valitseb Iisraelis, kus Taavet kunagi laule lõi. Ka seal on varjuline paik kuumal südapäeval suureks abiks ja kaitseks. Kuivõrd enam peaksime hindama „Kõigeväelise varju all viibimist“! Seal oleme tõeliselt kaitstud.