Eluraskused

Mu 14-aastane tütar hakkas kurtma, et jalad ei kuula enam sõna. Uuringud andsid tõsise diagnoosi – mu tütrel oli hulgiskleroos, mis halvas kesknärvisüsteemi. Tal oli üha raskem liikuda ning ajuti kadus nägemine. Steroidravi oli küll tõhus, aga sellega kaasnesid halvad kõrvalmõjud. Mu abikaasa oli surnud ja mul tuli üksinda olukorraga toime tulla. Meie tulevik näis tume ja seda teadmist taluda oli minul raskem kui tütrel. Tema leppis oma diagnoosiga ja oli endiselt rõõmus ja aktiivne. Peagi mõistsin, et üksnes Kristus suudab minu meeleheite rahuga asendada. Meile pole lubatud muretut elu, kuid Jumal ei jäta meid kunagi maha. Kui usaldame teda, kannab ta meid läbi tormide ja annab rõõmu, mis ei sõltu hetkeolukorrast. Ta ootab, et annaksime oma mured temale ja võtaksime vastu hingerahu.