Kadunud

Lapsena käisin kord isa ja meie koeraga metsas jalutamas. Meid ümbritses puudemüür, päike hakkas loojuma ja õhk muutus jahedamaks. Oli aeg koju minna, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Meie koer haistis ilmselt mõnd metslooma ja tormas korraga minema. Hüüdmisest polnud abi ja mulle tuli nutt peale. Isa soovitas mul jaki seljast võtta ja teeraja kõrvale maha asetada. Tegin nagu kästud ja me läksime seejärel koju. Kui oli juba pimedaks läinud, läks isa metsa tagasi ja leidis meie koera jakil istumas ja ootamas. Ma mäletan oma ülevoolavat rõõmu koera kojutuleku üle. Kui oleme Jumalast eemaldunud, kuidas leiame taas üles tema armastuse? Mingem siis tagasi paika, kus oleme kogenud Jumala lähedust ja oodakem teda, kes meid pidevalt otsib. Meie koer tundis end turvaliselt minu jaki lõhna tajudes. Usun, et me kõik võime leida aja ja koha, kus saame kogeda Jumala armastust ja rahu.