Pimedus

Olin parajasti sõbranna Juliaga Mexico City rahvarohkes metroos majutuspaiga poole sõitmas, kui meie rong järsku seiskus ja vagun mattus pimedusse. Järgmisel hetkel tabas meid maavärin, mis oli hirmuäratav kogemus. Kui tõuked lakkasid, olime kohkunult pimeduses sügaval maa all. Ehmunud inimesed oli alguses vait, kuid siis hakkasid appi hüüdma. Üks naine karjus hüsteeriliselt ja ka mind haaras paanika. Pimeduses tundsin Julia kätt, mis mõjus rahustavalt. Teadmine, et ma pole üksi, andis mulle tagasi rahu ja tasakaalu. Olen elus olnud mitmeid kordi vaimses mõttes pimeduses. Kui mu poeg suri, kaotasin elus täielikult suunataju. Siis võttis Issand mul käest ja juhtis läbi pimeda meeleheite oru. Kristlastena ei ole me kunagi üksi. Meie Issand, kes on lubanud alati meie juurde jääda, ei hülga meid ka kõige pimedamal ajal.