Kalju

Pühakiri võrdleb Jumalat kaljuga, mis ei kõigu. See sümbol sai mulle eriti tähendusrikkaks ajal, mil mu õde võitles mitu aastat vähktõvega. Otsustasin teda julgustada sellega, et saatsin talle mitmesuguseid kivikesi märgina Jumala armastusest. See oli lihtne võimalus meenutada õele Looja lähedust ka keset operatsioone ja ravikuure. Aastatega kogunes tal muljetavaldav kollektsioon minu saadetud kividest, millest mõnda kandis ta raskel ajal taskus kaasas. Sellest kujunes meie mõlema jaoks julgustav ja usku kinnitav traditsioon. Vahel piisav abivajaja toetamiseks väikesest kivikesest, mis sümboliseerib kõikumatut kaljut – Jumala armastust.