Viljad

Ühel jahedal suvehommikul jalutasin tühja ämbriga mustikametsas. Mind ümbritsesid linnulaul ja mustikapõõsad, mis kandsid eri värvi marju. Rohelised olid veel toored, punased hakkasid küpsema ja sinised olid juba söödavad. Muidugi otsisin ja korjasin vaid küpseid marju, mis olid suured ja isuäratavad. Ühel murdunud oksal olid mõned kidurad marjad, mis ei saanud ilmselt kunagi küpseks, sest toitained ei jõudnud enam nendeni. Mu mõtetes tekkis seos vaimuliku eluga. Kui püsime Jumalaga ühenduses usu läbi Kristusesse, kanname vaimuvilju (Gl 5:22), mis on igavikulised. Omast jõust me seda ei suuda, kuid Issanda armust on see võimalik. Kui püsime palves ja uurime Jumala sõna, siis kanname vilja ja toome au Jumalale.