Aare

Vanemad õpetasid mulle igapäevase osaduse olulisust Jumalaga. Isa juhatas mind oma jumalakartliku eluviisiga, ema andis praktilisi juhiseid, õpetades mind ja minu õdesid-vendi palvetama, Piiblit lugema ja kirjakohti meelde jätma. Igal hommikul enne kooliminekut istusime koos emaga köögilaua ümber. Ta tuletas meile meelde, et elaksime Jeesusele, seejärel kiirustasime bussi peale. See oli suurepärane viis päeva alustamiseks. Üks kirjakoht, mille ma köögilaua ääres meelde jätsin, on muutunud minu jaoks eriti oluliseks: “Ma panen su sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu sinu vastu.” (Ps 119:11). See tähendab seda, et iga meelde jäetud kirjakoht on talletatud minu südamesse, muutes need mulle kättesaadavaks isegi aastaid hiljem, kui ma neid vajan. Kirjakohtade lugemine toob meid Jumalale lähemale. Kui hoiame pühakirja oma südames, oleme valmis “igaks heaks teoks” (2Tm 2:21), andes eeskuju maailmale.