Palve

Ühel pühapäeval jagas meie abipastor koguduseliikmetele erinevaid ülesandeid. Minul paluti juhatada koguduse ühispalvet. Palve on alati väga emotsionaalne kogemus ja mul on vahel raske pisaraid tagasi hoida. Siiski nõustusin, lootes oma enesevalitsusele. Astusin julgelt kõnepuldi juurde, kuid öelnud vaid mõned sõnad, hakkas mu hääl värisema ja pisaraid oli raske tagasi hoida. Läbi pisarate õnnestus mul kuidagi palve lõpetada, aga oma kohale naastes tundsin piinlikkust. Hiljem meenus mulle tänane kirjakoht ja ma mõistsin, et Jumal ei oota meilt täiuslikku esitust. Ka tunded on Jumala kingitus ja meie pisarad võivad sisaldada pühadust. Pole tähtis, mida teised mõtlevad või ütlevad meie pisarate kohta. Jumal hindab meie südant.