Usk ja lootus
Lugege 1. Peetruse 1:1-9
...et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel. (1. Peetruse 1:7)
Minu esimene laps elas lühikest aega. Ta sündis 25. rasedusnädalal, viibis kolm tundi vastsündinute intensiivravi osakonnas ja läks siis Issanda juurde. Olime abikaasaga šokis ja leinas ning püüdsime uue reaalsusega kohaneda. Valasime oma hingepiina Jumala ette ning mõistsime, et meie usu alused olid proovile pandud. Kaotus toob esile keerulised küsimused. Miks Jumal lubas sellel juhtuda? Miks ei vastanud ta meie palvetele? Kuidas edasi minna, kui lootus on kadunud? Kristlase tee võib olla okkaline. Meie arusaam Jumala headusest ei saa olla rajatud vaid palvevastustele ja positiivsetele emotsioonidele. Meid kutsutakse usule, mis nõuab oma südame, mõistuse ja hinge panustamist. Usk peab kandma ka kannatuste raskust. Kristuse usaldamine põhineb veendumusel, et Issand on meiega ka kõige pimedamatel hetkedel. Jumala tõotused annavad meelerahu tuleviku suhtes, mida me ei näe, kuid mida lootusrikkalt ootame.
Piyumi Kapugeekiyana (Inglismaa)