Ükskõik, kus me oleme

Võõras lausus kolm sõna. See, mis ta ütles, meenutas mulle Jumala kohalolu isegi raskes depressioonis, millesse ma olin langenud. Ma püüdsin läbi pisarate naeratada. Ma maksin oma veinipudeli eest ja lahkusin poest, kartes, et mees võib näha emotsiooni, mis ta sõnad äratasid. Ma ei oska kirjeldada, kuidas ta välja nägi, sest ma ei vaadanud ta poole hirmust oma häbi näidata. Aga ma mäletan ta sõnu: “Jeesus armastab sind.”

Alguses tahtsin ma talle vastu nähvata: “Ma tean seda isegi.” Mu isa oli ju pastor. Ma ei olnud alati see õnnetu ja armetu inimene, kelleks ma olin muutunud, ostes alkoholi oma valu uputamiseks. Kas ta tundis ära mu ennast hävitava seisundi? Kas ta mõistis oma sõnade sügavust? Nende kaudu kutsus Jumal mind tagasi.

Järgmise kolme aasta jooksul mõtlesin ma sageli mehe sõnadele. Kogu selle aja ootas kannatlik Jumal mind. Ma hakkasin palvetama, Pühakirja lugema ja jumalateenistustel käima. Tol hetkel, kui ma pöördusin kodu poole, oli Jumal minuga, et mind üles tõmmata, mu enesehinnangut taastada, armastada mind selles segaduses, milleks ma olin oma elu teinud, ja tuua mind tagasi teele, “mis viib ellu”. (Vaadake Matteuse 7:14.)