Mälestades
Lugege 1. Korintose 11:23-26
“See on minu ihu, mis teie eest antakse! Tehke seda minu mälestuseks.” (1. Korintose 11:24)
Ülestõusmispühade ajal käisin ma kristlikul konverentsil, kus me murdsime üheskoos leiba. Me moodustasime piki kesk-käiku rivi ja selle eesotsas teenis meid kaks vanemat meest. Selline leivamurdmine oli teistsugune kui mu kodukirikus, kus me jääme istuma ning ulatame üksteisele leivavaagnad ja viinamarjamahla.
Oma järge oodates märkasin ma, et mehed rääkisid iga inimesega, keda nad teenisid, kuigi ma ei kuulnud, mida nad ütlesid. Kui oli minu kord, vaatas leivakandikut hoidev mees mulle sõbralikult silma ja lausus: “Nancy, Kristuse ihu, murtud sinu eest.” Ma võtsin leivatüki ja kastsin selle viinamarjamahla nõusse. Karikat hoidev mees ütles: “Nancy, Kristuse veri, valatud sinu eest.”
Kui ma emotsioonist haaratuna oma kohale tagasi suundusin, täitsid mu silmi pisarad. Kuigi ma teadsin, et mõlemad mehed olid lugenud mu nimesilti, muutis oma nime kuulmine selle leiva-murdmise kuidagi isiklikuks, nagu oleks Jeesus ise mind teeninud.
See kogemus ja minu reageering sellele meenutasid mulle, et mõnikord olen ma liiga hõivatud, liiga kõrvale juhitud, unustades, et Jeesus kannatas ristil minu pattude eest. Pole ime, et Paulus julgustab meid võtma aega, et seda meenutada. Ta ütles: “Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb” (1. Korintose 11:26).
Oma järge oodates märkasin ma, et mehed rääkisid iga inimesega, keda nad teenisid, kuigi ma ei kuulnud, mida nad ütlesid. Kui oli minu kord, vaatas leivakandikut hoidev mees mulle sõbralikult silma ja lausus: “Nancy, Kristuse ihu, murtud sinu eest.” Ma võtsin leivatüki ja kastsin selle viinamarjamahla nõusse. Karikat hoidev mees ütles: “Nancy, Kristuse veri, valatud sinu eest.”
Kui ma emotsioonist haaratuna oma kohale tagasi suundusin, täitsid mu silmi pisarad. Kuigi ma teadsin, et mõlemad mehed olid lugenud mu nimesilti, muutis oma nime kuulmine selle leiva-murdmise kuidagi isiklikuks, nagu oleks Jeesus ise mind teeninud.
See kogemus ja minu reageering sellele meenutasid mulle, et mõnikord olen ma liiga hõivatud, liiga kõrvale juhitud, unustades, et Jeesus kannatas ristil minu pattude eest. Pole ime, et Paulus julgustab meid võtma aega, et seda meenutada. Ta ütles: “Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb” (1. Korintose 11:26).
Nancy Aguilar (Washington)