Jumala armastus

Sõidutasin lapsed hommikuti lasteaeda, abikaasa tõi nad õhtul koju. Minu ülesanne oli emotsionaalselt raskem, sest nägin lahkudes sageli laste pisaraid. Hüvastijätuks oli vähe aega, sest mu töökoht oli kaugel ja hommikuti oli väga kiire. Ühel päeval lasteaia juurest lahkudes märkasin ühel aknal oma väikest poega lehvitamas. See oli väga armas ja ma rääkisin nähtust ka töökaaslastele. Järgmisel hommikul mainisin seda ka ühele õpetajale, kes teatas naeratades, et poiss on mulle lehvitanud juba mitu kuud igal hommikul. Olin rabatud. Miks ma seda kunagi ei märganud? Kui sageli juhtub, et me ei märka Jumala ligiolu märke enda ümber? Kui kiirustaksime vähem, kogeksime enam tema armastust, mis on igavene.