Jumala arm

Meie aias kasvab avokaadopuu, mis kannab sedavõrd hästi, et meie seitsmeliikmeline pere ei jõua kõiki vilju ära tarbida. Vahel võtan linna kaasa kotitäie küpseid avokaadosid, et jagada neid sõpradele ja töökaaslastele. Ühel õhtul oli puu all maas sadakond avokaadot ja isa kutsus naabrid neid endale korjama. Aeda tuli palju inimesi ja see vaatepilt viis mu mõtted alandlikkusele. Meie viljakas puu suutis toita kümneid inimesi, kuid tänu said hoopis mina ja mu isa. Tuulehoos hõljuvad puuoksad oleksid nagu inimesi õnnistanud ja andnud lubaduse enam vilja kanda. Avokaadopuu tuletab mulle alati meelde alandlikkust, mis ei tohi meid jätta ka headel aegadel. Jumal on tõotanud meid õnnistada, kuid Pühakiri manitseb meid sealjuures jääma alandlikuks.