Anna meile andeks, kui meiegi andeks anname

Mu töökaaslane oli mulle ülekohut teinud. Valede tõttu, mis ta oli ülemusele rääkinud, jäeti mind edutamata. Ma olin seda edutamist oodanud ja teinud selle saavutamiseks kõvasti tööd. Töökaaslase tegude pärast hakkasin ma tema vastu viha kandma. Minust oli mööda mindud. Ma valasin oma viha teiste töökaaslaste peale ja lõpuks omandasin raske iseloomuga inimese kuulsuse. Mu hoiak hävitas mind. Siis ühel päeval viis mu kristlasest töökaaslane mind kõrvale. Ta viitas sellele, kui palju on Jumal mulle andeks andnud, ja andis nõu, et ka mina annaksin töökaaslasele andeks. “Miks peaksin ma andeks andma?” küsisin ma endalt. “Mina olen ju see, kellele tehti haiget.” Kui ma ta sõnade peale mõtlesin, hakkasin ma nutma. Äkki avanesid Meie Isa palve sõnad mulle hoopis uuel viisil. “Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.”

Aeglaselt ja valulikult proovisin ma hakata andeks andma. Selleks kulus mitu kuud. Ma ei saanud kunagi ametikõrgendust ja tegin endiselt tööd, mis oli alla minu võimete, kuid lõpuks suutsin ma pahateinule kaasa tunda. Ja ma olin oma töökaaslastele paremaks eeskujuks.