Täispurjede all

Ilm oli soe ja sombune, kui ma oma purjeka ankrupaigast järve poole juhtisin. Mootor töötas aeglaselt ja ladusalt ning mul oli plaanis minna purjekaga sellisesse kohta järvel, kus tuul oleks piisavalt tugev, et ma saaksin purjesid kasutada. Peagi adusin, et järvel oli liiga vähe tuult. Ma peatasin mootori, silmitsesin veepinda ja otsisin kas või mingeid märke tuulest. Lämmatava päikese käes istudes, vaevalt liigutades tundsin, et olen väsinud ja tüdinenud. Kuid ma olin kuulanud ilmateadet ja saanud teada, et päeva jooksul tuul tugevneb, ning seepärast ma lihtsalt ootasin. Õige varsti liuglesingi ma täispurjede all üle järve, nautides päeva ja Jumala hingamist, mis liigutas järvel mu purjepaati.

Läbielatu pani mind mõtlema sellele, kuidas me oleme mõnikord elust väsinud ja tüdinenud. Sellisel juhul pöördume õnne leidmiseks sageli maiste meelelahutuste ja teiste inimeste poole. Me unustame, et kui me usume Jumalasse kui oma tõelisesse tuulesse, siis võib kogetavale tuulevaikusele järgneda edasiliikumise reipus. Me kogeme Jumala tõotust.